Kui lähedasel on dementsus või ta on saanud insuldi, võib tekkida väga praktiline küsimus: mida temaga koos teha? Tegevused dementsusega inimesele või insuldi järel võiksid lähtuda tema huvidest ja sellest, mis on talle parasjagu jõukohane. Mõni varem lihtne tegevus võtab nüüd rohkem aega, mõni mäng tundub liiga keeruline ja vahel on raske aru saada, kas abi pakkuda või lasta inimesel ise proovida. Hooldekodu töötaja peab sama küsimuse läbi mõtlema mitme inimese puhul, kelle huvid ja võimed on erinevad.
Tegevuse väärtust ei määra pakendil märgitud vanus ega see, mitu ülesannet inimene õigesti lahendab. Alustada tasub täiskasvanu enda huvist: kas ta soovib vestelda, midagi kätega teha, pilte vaadata, tuttavat tegevust korrata või lihtsalt kellegagi koos aega veeta? Seejärel saab mõelda, kuidas teha tegevus jõukohaseks ja meeldivaks.
Siin eristame dementsusega inimese tegevusi insuldijärgsest taastumisest. Alzheimeri tõbi on üks dementsuse põhjusi; insult võib mõjutada liikumist, kõnet, tähelepanu, nägemist ja muid võimeid väga erinevalt. Ühele inimesele sobivat ülesannet ei saa seetõttu kõigile soovitada. Artikkel aitab tegevusi valida ja kohandada, kuid ei anna ühelegi mängule ravitoime lubadust.
- Küsi esmalt, mis inimesele endale huvi pakub; sobiv raskusaste ja väärikas suhtlus on sama olulised kui vahend.
- Dementsuse puhul on uuritud juhendatud kognitiivse stimulatsiooni programme, mitte iga üksiku mängu mõju.
- Insuldijärgses taastusravis valitakse harjutus konkreetse raskuse ja eesmärgi järgi; kodune tegevus saab seda vajadusel toetada.
- Kui tegevus valmistab valu, suurt väsimust või pettumust, kohanda seda või pea spetsialistiga nõu.
Mis on tegevuse eesmärk?
Sõna „arendav” võib jätta mulje, et tegevus peab parandama mälu või taastama käe töö. Tegelikkuses võib eesmärke olla mitu: meeldiv koosolemine, võimalus ise valida, vestluse alustamine, tuttava oskuse kasutamine, igapäevatoimingus osalemine või spetsialisti soovitatud harjutuse tegemine. Neid eesmärke ei tasu segi ajada.
Kui inimene sorteerib koos lähedasega vanu fotosid, võib kõige olulisem olla vestlus ja ühine hetk. Kui ta proovib pärast insulti lusikat või nööpi käsitseda, võib eesmärk olla konkreetse igapäevatoimingu harjutamine. Pildikaartide, klotside või pusletükkide kasutamine võib olla üks viis tegevust korraldada, kuid vahend üksi ei näita, mida inimene sellest kogeb või õpib.
Ka „dementsus” ei tähenda ühesuguseid võimeid. Näiteks võib mõnel inimesel olla rohkem raskusi sõnade leidmisega, teisel tegevuse alustamise või mitme valiku vahel otsustamisega. Insuldi puhul võivad käelise tegevuse raskusega kaasneda kõne-, tähelepanu-, nägemis- või väsimusprobleemid. Eesti insuldijärgse taastusravi patsiendijuhend selgitab, et eri häiretega tegelevad vastava ala spetsialistid, sealhulgas tegevusterapeut, füsioterapeut ja logopeed.
Mida näitavad dementsuse uuringud?
Juhendatud kognitiivne stimulatsioon
Kognitiivne stimulatsioon tähendab üldiselt meeldivate tegevuste ja suhtluse kaudu mõtlemise, tähelepanu, mälu ning keele kasutamist. See võib toimuda rühmas või individuaalselt ja on laiem kui ühe oskuse korduv drillimine. 2023. aasta Cochrane’i ülevaade hõlmas 37 uuringut ja 2766 kerge või mõõduka dementsusega inimest. Võrreldes tavapärase hoolduse või struktureerimata tegevustega leiti programmi lõpus keskmiselt väike kasu mõtlemisvõime mõõdikutes. Ülevaates kirjeldati ka suhtlemise ning sotsiaalse läbikäimise tulemusi, ent uuringuprogrammid erinesid kestuse, sageduse, läbiviija ja tegevuste poolest.
See on julgustav tulemus, kuid sellest ei saa järeldada, et üks kindel pusle, lauamäng või tööleht annaks samasuguse tulemuse. Uuringutes võrreldi terviklikke tegevusprogramme. Samuti ei tähenda väike keskmine muutus, et iga osaleja märkaks sama suurt erinevust.
⚠️ Piirang: uuritud programmi tulemust ei saa omistada suvalisele üksikule mängule või vahendile.
Kuidas uuringutest jõuda tegevusvahendi valikuni?
Need on kolm eri tõendusliini. Ükski neist ei katsetanud, kas kindel poes müüdav mäng või õppematerjal ravib haigust.
Juhendatud kognitiivne stimulatsioon dementsuse korral: 37 uuringut, 2766 osalejat. Programmi lõpus leiti keskmiselt väike kasu mõtlemisvõime mõõdikutes.
Hooldekodus isiklike huvide järgi valitud tegevused võivad rahutust veidi vähendada. Tõenduse kindlus on madal ja sobivaimat tegevust ei ole määratud.
Pilt, kaart, kujund või muu ese võib aidata tegevust korraldada ja osalemist jõukohaseks muuta. Konkreetse vahendi ravitoimet need ülevaated ei tõenda.
Praktiline järeldus uuringute piiridest, mitte eraldi mõõdetud tulemus.
Inimese enda huvide järgi valitud tegevused
NICE’i kvaliteedistandard soovitab toetada dementsusega inimest talle sobivate tegevuste valimisel, lähtudes tema eelistustest. Näiteks võivad kõne alla tulla kunst, aiandus, küpsetamine, muusika või meenutamine. Tegemist on valikute lähtekohaga, mitte kohustusega kõik tegevused läbi proovida.
Hooldekodudele keskendunud Cochrane’i ülevaade koondas 11 uuringut 1071 osalejaga. Isiklike huvide järgi kohandatud tegevused võisid rahutust veidi vähendada, kuid tõenduse kindlus oli madal. Elukvaliteedi näitajate puhul ei olnud selget paranemist ning autorid ei saanud määrata üht optimaalset tegevusprogrammi. Seega on eelistuste küsimine hea põhimõte, kuid ühe konkreetse tegevuse mõju ei saa ette lubada.
Harjutamine ja igapäevane toimetulek
Kognitiivne treening, kognitiivne stimulatsioon ja kognitiivne rehabilitatsioon on eri asjad. Kognitiivse treeningu ülevaade leidis mõnedes testitulemustes väikese kuni mõõduka erinevuse võrreldes kontrollrühmaga, kuid ei näidanud veenvat paranemist paljudes igapäevaelu tulemustes. Kognitiivse rehabilitatsiooni ülevaates said osalejad paremini hakkama just nende isiklikult valitud tegevustega, mida spetsialistiga sihipäraselt harjutati. Seda ei tohi tõlgendada nii, et mistahes „ajumäng” parandab üldist iseseisvust.
Mida arvestada insuldi järel?
Insult on äkiline tervisesündmus, dementsus aga sündroom, millel on eri põhjusi ja mis mõjutab võimeid sageli aja jooksul. Kahe insuldi saanud inimese vajadused võivad olla täiesti erinevad. Üks soovib taastada haaret, teine leiab sõnu vaevaliselt, kolmandat väsitab pikk juhis või häirib ühe poole tähelepanuta jätmine. Seepärast algab sobiva tegevuse valik küsimusest: millist toimingut inimene ise soovib teha ja mis teda praegu takistab?
Eesti patsiendijuhendi järgi määrab insuldijärgse taastusravi vajadused ja teraapiad taastusarst ning käelise tegevuse ja igapäevatoimingute raskuste puhul saab aidata tegevusterapeut. Kanada insuldijuhis soovitab kognitiivse taastusravi eesmärgid seada individuaalselt, et inimene saaks võimalikult turvaliselt osaleda talle olulistes tegevustes. Hindamisel arvestatakse muu hulgas väsimuse, valu, meeleolu ja keskkonnaga.
Käeline tegevus ja kordamine
Ühe käe nõrkus või liigutuse ebatäpsus võib muuta esemete haaramise, asetamise ja pööramise raskeks. Cochrane’i ülevaates leiti madala kuni mõõduka kindlusega tõendeid, et eesmärgiga seotud korduv harjutamine võib toetada ülajäseme ja alajäseme funktsiooni. Uuritud taastusravi koosnes kindlatest ülesannetest ja harjutusmahust. See ei tõesta, et lihtsalt väikeste nuppude liigutamine või pusle tegemine taastab käe funktsiooni.
Kodune käeline tegevus võib siiski pakkuda põhjust kätt kasutada ja meeldivat koosolemist. Kui eesmärk on just insuldijärgne motoorne harjutamine, tasub tegevusterapeudilt küsida, milline liigutus, asend, koormus ja abistamise viis inimesele sobib. Valu, tugevat pingutust või ebasobivat asendit ei ole mõtet „harjutamise” nimel läbi suruda.
Kõne, mõistmine ja suhtlemine
Insuldijärgne afaasia võib mõjutada kõnelemist, kuuldu mõistmist, lugemist ja kirjutamist. Inimese raskus sõna välja öelda ei tähenda, et temaga peaks rääkima nagu lapsega. Kanada insuldijuhis käsitleb vestlusgruppe, suhtlust toetavaid vahendeid ning individuaalselt valitud kõneravi. Pildid või lihtsamalt esitatud valikud võivad vestlust toetada, kuid kõneharjutuse eesmärgi ja raskusastme määrab vajadusel logopeed.
Praktikas võib aidata, kui näitad korraga vähem valikuid, annad vastamiseks aega ja lased inimesel osutada, kirjutada või kasutada muud talle sobivat viisi. Need on suhtluse kohandamise ideed; nende põhjal ei saa lubada afaasia paranemist.
Tegevused dementsusega inimesele: kuidas valida ja kohandada?
Alusta inimese huvist, mitte diagnoosisildist. Küsi, mida ta varem armastas teha ja mis talle praegu meeldib. Võib-olla soovib ta vaadata vanu fotosid, panna kokku pilti, sorteerida aiatööga seotud esemeid, meisterdada, mängida kaarte või aidata lauda katta. Kui inimene ei saa oma eelistust lihtsalt sõnastada, paku paar selget valikut ja jälgi, kas ta soovib tegevust jätkata.
Seejärel vaata, milline osa on keeruline. Kas probleem on väikeste esemete haaramises, rohkes visuaalses infos, pikkades juhistes, sobiva sõna leidmises, istumisasendis või väsimuses? Muuda esialgu ühte asja: vali suuremad detailid, kata üleliigsed valikud kinni, näita esimest sammu ette või tee tegevus lühemaks. Kui inimene soovib ise katsetada, anna talle aega. Kiirustades appi asumine võib võtta võimaluse tegevuses osaleda.
| Täheldatud raskus | Võimalik kohandus | Mida jälgida |
|---|---|---|
| Liiga palju valikuid korraga | Näita esmalt kahte või kolme valikut. | Kas inimene saab ise otsustada ja tahab jätkata? |
| Väikese eseme haaramine on raske | Kasuta suuremat, kergemini käsitsetavat eset; küsi terapeudilt käe harjutamise kohta. | Kas liigutus on mugav ega tekita valu? |
| Pikk juhis ajab segadusse | Anna üks samm korraga ja näita seda vajadusel ette. | Kas inimene mõistis ülesannet või vajab teistsugust suhtlusviisi? |
| Tegevus väsitab | Lühenda aega või tee paus; jätka soovi korral hiljem. | Kas osalemine jääb meeldivaks? |
See tabel on praktiline valikuraamistik, mitte diagnoosi või ravi juhis. Kohanduse mõju tuleb hinnata konkreetse inimese puhul. Edu ei pea mõõtma ainult õigete vastustega: oluline võib olla, et inimene valis ise, osales, rääkis kaasa või tundis tegevusest rõõmu.
Kolm praktilist olukorda
1. Fotode vaatamine ja vestlus
Lähedane soovib vana fotoalbumit vaadata. Selle asemel et kontrollida, kas inimene mäletab kõigi nimesid, võib küsida avatud ja jõukohase küsimuse: „Mis sulle selle pildi juures silma jääb?” Kui ta tahab meenutada, kuula; kui ei taha, võib lihtsalt koos pilti vaadata. Selline tegevus ei ole mälutest. Meenutamise teraapiat on eraldi uuritud, kuid tavalise fotoalbumi vaatamisele ei saa nende uuringute mõju automaatselt omistada.
2. Esemete sorteerimine
Inimene on varem palju käsitööd teinud. Ta võib soovida sorteerida suuri värvilisi materjale või valida koos kaaslasega järgmise töö jaoks värve. Kui peenmotoorika on raske, saab muuta eseme suurust või teha ülesande koos. Siin on eesmärk tähenduslik osalemine, mitte tõestamata lubadus, et sortimine parandab mälu või sõrmede liikuvust.
3. Pildi või mustri kokkupanek
Pusle või kujundite sobitamine võib olla nauditav inimesele, kellele see tegevus meeldib. Alustada võib vähestest selgelt eristuvatest osadest ning lasta tal valida, kas suurendada keerukust. Kui tegevus on seotud insuldijärgse käeharjutusega, peab selle sobivust hindama spetsialist. Kui see on vaba aja tegevus, ei pea igast tüki paigutusest tegema soorituse hindamist.
Keerduse poes on Maarjalt vahel küsitud ka lastele mõeldud õppematerjale täiskasvanule, näiteks LOGICOt insuldi järel kasutamiseks. Selline kogemus näitab vajadust jõukohaste ülesannete järele, kuid ei tõenda konkreetse vahendi ravitoimet. Täiskasvanule võib mõni lihtne ülesehitus sobida; valik ja kõneviis peavad alati austama tema vanust, huve ja otsuseid.
Kodu ja hooldekodu eripära
Kodus saab tegevust sageli siduda inimese enda asjade ja harjumustega. Hooldekodus võib tegevus toimuda ühisruumis ning osalejate vajadused erineda. Sama kaardipakk ei pea kõigile sama ülesannet tähendama: üks inimene soovib vestelda piltide üle, teine paigutada kaarte, kolmas lihtsalt seltskonnas olla. Osalemiseks ei pea inimene tingimata kogu ülesannet lõpuni tegema.
Hooldekodu töötajal tasub teada saada, millised tegevused olid inimesele varem tähenduslikud ja mida ta praegu ise valib. NICE’i hooldekodu standard rõhutab vanema inimese vajadustele ja eelistustele vastavat tähenduslikku tegevust ning arvestamist omandatud kognitiivsete, suhtlus- ja liikumisraskustega. See ei tähenda, et vanem inimene tingimata vajaks mängu või et igapäevaelu toimingust tuleb teha ülesanne.
Ka lihtsalt vanemaks saamine ei võrdu dementsusega. Mõni hooldekodu elanik võib eelistada keerukat lauamängu, teine kuulata muusikat või teha käelist tööd. Vanus üksi ei määra raskusastet.
Mida uuringud veel ei näita?
Uuringud annavad eri vastuseid eri sekkumiste kohta. Juhendatud kognitiivne stimulatsioon, inimese eesmärkidele suunatud rehabilitatsioon, korduv käeline taastusraviharjutus ja vaba aja mäng ei ole üks ja sama tegevus. Kui uuring näitab kasu ühes neist, ei saa tulemust automaatselt üle kanda teistele.
Paljud uuringud mõõdavad testi tulemust või konkreetse harjutatud toimingu sooritust. Lähedast võib aga rohkem huvitada, kas inimene tunneb end tegevuses hästi, saab teistega suhelda ja säilitab võimaluse ise valida. Need on olulised küsimused, kuid neid ei ole kõigis uuringutes ühtviisi mõõdetud. Dementsuse uuringutes varieerub ka seisundi raskusaste; insuldi puhul muutuvad inimese vajadused taastumise käigus.
Ühegi siin kirjeldatud uuringu põhjal ei saa koostada nimekirja mängudest, mis sobivad kõigile Alzheimeri tõvega inimestele või kõigile insuldi läbi teinutele. Samuti pole alust väita, et lapsele turundatud vahend muutub täiskasvanu käes ravivahendiks. Küll aga saab küsida, kas konkreetse vahendiga on inimesel mugav, huvitav ja jõukohane midagi teha.
Kokkuvõte: alusta inimesest, siis vali tegevus
Sobiva tegevuse leidmiseks küsi kõigepealt inimese enda eelistust ja eesmärki. Seejärel kohanda ülesannet tema võimete, suhtlemisviisi ja enesetunde järgi. Dementsusega inimese jaoks võib tähenduslik olla suhtlus, valikuvõimalus või tuttav tegevus. Insuldi järel võib lisaks vaja minna spetsialisti suunatud harjutamist, mis lähtub konkreetsest häirest. Mõlemal juhul on täiskasvanu kaasamine otsustesse sama oluline kui tegevuse tehniline raskusaste.
Kui inimene soovib tegevust jätkata, saab seda sammhaaval muuta. Kui ta ei soovi, tunneb valu või väsib, on mõistlik paus teha ja lähenemist kohandada. Tegevuse väärtus ei sõltu sellest, kas ta jõudis lõpuni või sai kõik vastused õigesti.
Kas vajad abi jõukohase tegevuse läbimõtlemisel?
Kui otsid lähedasele või hooldekodu elanikule sobivaid tegevusideid, võta Keerdusega ühendust. Kirjelda inimese huvisid, millised tegevused talle meeldivad ning mis nende juures keeruliseks osutub. Saame koos mõelda võimalikele kohandustele. Ravi või taastusravi puudutavad eesmärgid aruta läbi vastava spetsialistiga.
Autorist
Maarja Keerd on Keerdus OÜ looja ning tegeleb õppematerjalide ja arendavate mängude valdkonnaga.
Kasutatud uuringud ja allikad
- Woods, B. jt (2023). „Cognitive stimulation to improve cognitive functioning in people with dementia.” Cochrane Database of Systematic Reviews, CD005562. DOI: 10.1002/14651858.CD005562.pub3.
- National Institute for Health and Care Excellence. „Dementia: activities to promote wellbeing.” NICE’i kvaliteedistandard.
- Möhler, R. jt (2023). „Personally tailored activities for improving psychosocial outcomes for people with dementia in long-term care.” Cochrane Database of Systematic Reviews, CD009812. DOI: 10.1002/14651858.CD009812.pub3.
- Bahar-Fuchs, A. jt (2019). „Cognitive training for people with mild to moderate dementia.” Cochrane Database of Systematic Reviews, CD013069. DOI: 10.1002/14651858.CD013069.pub2.
- Kudlicka, A. jt (2023). „Cognitive rehabilitation for people with mild to moderate dementia.” Cochrane Database of Systematic Reviews, CD013388. DOI: 10.1002/14651858.CD013388.pub2.
- French, B. jt (2016). „Repetitive task training for improving functional ability after stroke.” Cochrane Database of Systematic Reviews, CD006073. DOI: 10.1002/14651858.CD006073.pub3.
- Canadian Stroke Best Practices. „Cognitive rehabilitation”; „Language and communication.” Kognitiivse taastusravi juhis ja suhtlemise juhis.
- Eesti ravijuhendite patsiendiportaal. „Insuldijärgne taastusravi.” Patsiendijuhend.
Uuringud kontrollitud: september 2026. Artikkel on informatiivne ega asenda individuaalset arsti, tegevusterapeudi, füsioterapeudi või logopeedi hinnangut.
