Lapsele emotsioonide õpetamine ei tähenda, et ta peab igas olukorras rahulik olema. Eesmärk on aidata lapsel märgata, mis temaga toimub, leida tundele nimi ning õppida samm-sammult, mida tugeva tunde ajal teha. Mäng sobib selleks hästi, sest mängulises olukorras saab vihast, kurbusest, rõõmust ja hirmust rääkida siis, kui laps ei ole parajasti ise emotsiooni haripunktis.
1Miks emotsioone mängu kaudu õppida?
Väike laps kogeb tundeid enne, kui tal on nende kirjeldamiseks piisavalt sõnu. Ta võib öelda „halb”, kuigi tunneb pettumust, häbi, ärevust või igatsust. Kui täiskasvanu aitab kogemust sõnastada, muutub tunne veidi arusaadavamaks: „Sa tahtsid veel mängida ja oled pettunud, sest pidime lõpetama.” Tunde nimetamine ei kaota seda kohe, kuid annab lapsele sõna, mida ta saab hiljem käitumise asemel kasutada.
Mängus saab samu oskusi harjutada turvalise vahemaa pealt. Laps ei pea rääkima sellest, miks tema ise eile vihastas; ta võib arutada, miks mängukaru kulmu kortsutab või mida pildil olev laps vajab. Täiskasvanu saab näidata, et kõik tunded on lubatud, kuigi kõik teod ei ole: vihane tohib olla, lüüa ei tohi.
Harvardi lapse arengukeskus kirjeldab lapse ja hooliva täiskasvanu edasi-tagasi suhtlust kui arengut toetavat „serve and return” suhtlust. Kui täiskasvanu märkab lapse märguannet, vastab sellele ja jätab lapsele vastamisruumi, toetab see suhtlemise ja eneseregulatsiooni kujunemist. Vaata Harvardi selgitust vastastikuse suhtluse tähtsusest.
2Millistest tunnetest alustada?
Alusta neljast kergesti eristatavast tundest: rõõm, kurbus, viha ja hirm. Need on lapsele näoilme, hääle ja kehahoiaku kaudu üsna hästi märgatavad. Kui laps kasutab neid sõnu juba kindlalt, lisa üllatus, pettumus, uhkus, kadedus, mure, elevus ja häbi. Liiga paljude kaartide korraga lauale panemine muudab ülesande mälumänguks, mitte tunnete mõistmiseks.
Ära küsi ainult „Mis tunne see on?”. Lisa küsimusi, millel ei ole ühtainsat õiget vastust: „Mida sa näost märkad?”, „Mis võis enne juhtuda?”, „Kas inimene võib korraga olla rõõmus ja natuke mures?” ning „Kus sina seda tunnet kehas märkad?”. Nii õpib laps, et emotsioon ei ole lihtsalt pildi silt, vaid seotud olukorra, mõtete ja kehatundega.
3Näoilmete ja kehakeele mängud
Peeglimäng. Üks mängija teeb näoilme ja teine jäljendab seda. Seejärel arvake, millise tundega see võiks sobida. Rõhuta sõna „võiks”, sest sama näoilme võib eri inimestel tähendada eri asja. Järgmises ringis lisage kehahoiak. Arutage ka seda, et ainult välimuse põhjal ei saa teise tunnet alati kindlalt teada — kõige parem on küsida.
Tundebingo. Valige kolm-neli tunnet ja märgake neid päeva jooksul lugudes, mängudes või päriselus. Kui mõni tunne ilmub, nimetage see ja kirjeldage vihjet: „Ta hääl muutus vaikseks ja ta vaatas maha; ta võib olla kurb.” Eesmärk on harjutada tähelepanelikku vaatlemist ja uudishimulikku, mitte kindlat oletamist.
Tundekuju. Täiskasvanu nimetab tunde ning laps teeb sellest keha abil kuju. Seejärel vahetage rollid. Kui laps ei oska alustada, paku kaks valikut: „Kas pettumus teeb su keha pigem suureks või väikseks?” Liikumine sobib lapsele, kellel on laua taga rääkida raske.
4Olukorrakaardid ja jutumängud
Vali igapäevane sündmus: torn kukkus ümber, sõber võttis mänguasja, laps sai sünnipäevakutse, ema jäi hiljaks või rühm pidi õuest tuppa minema. Küsi kõigepealt, mida tegelane võib tunda. Seejärel uuri, kas võimalik on mitu tunnet. Sünnipäevale minek võib tekitada korraga elevust ja kartust; võistluse võitja võib olla uhke, kuid muretseda sõbra kurbuse pärast.
Loo kolmest kaardist või esemest väike lugu: tegelane, olukord ja tunne. Näiteks karu + kadunud kinnas + mure. Laps jutustab, mis juhtus ja kuidas lugu võiks lõppeda. Olulisem kui loo loogika on küsida: „Mis pani ta nii tundma?” ja „Mida ta võiks järgmisena teha?”. See seob emotsiooni põhjuse ja võimaliku toimetulekuviisi.
Raamatut lugedes peatu enne lahendust. Vaadake pilti ning ennustage, mida tegelane tunneb ja mida ta võib teha. Pärast võrrelge loo lahendust enda mõtetega. Sellist vestlust saab teha mõne minutiga ning selleks ei ole vaja eraldi õppetundi.
5Rollimäng aitab lahendusi harjutada
Emotsioonisõna teadmine ei tähenda veel, et laps oskab tugeva tunde ajal tegutseda. Rollimängus saab lahenduse rahulikul hetkel läbi proovida. Mängige olukorda, kus kaks nukku tahavad sama eset. Esimene lahendus võib olla haaramine ja karjumine; seejärel kerige lugu kujutluses tagasi ning proovige lauset „Ma mängin sellega praegu. Sa saad pärast” või paluge täiskasvanult abi.
Harjutage väikest „tunne–paus–valik” järjestust. Esiteks märkan: „Mu keha läheb pingesse.” Teiseks teen pausi: hingan, astun eemale või kutsun täiskasvanu. Kolmandaks valin ühe lubatud tegevuse: ütlen sõnadega, surun patja, joonistan, küsin abi või ootan kokkulepitud kohas. Lapsele piisab alguses ühest-kahest toimivast võttest.
Ka täiskasvanu võib oma tunnet ja lahendust mudeldada: „Ma olen praegu ärritunud, sest tass läks ümber. Ma hingan korra ja toon lapi.” See näitab, et eneseregulatsioon ei tähenda emotsiooni puudumist, vaid ohutu järgmise sammu leidmist.
6Tegevused eri vanustele
2–3-aastane
Kasuta kahte tunnet korraga ja väga lühikesi lauseid: „Karu on kurb” või „Laps rõõmustab”. Näita tunnet hääle ja näoga ning seosta see tuttava olukorraga. Ära oota pikka selgitust; piisab, kui laps osutab pildile, kordab sõna või valib kahe kaardi vahel.
4–6-aastane
Lisa olukorrad, segatunded ja lihtsad lahendusvariandid. Laps võib valida kaardi, jutustada põhjuse ning näidata nukuga, mis edasi saab. Selles vanuses tasub harjutada lauseid „Ma olen …, sest …” ja „Ma vajan …”. Täiskasvanu aitab sõnastada, kuid ei nõua isiklikust juhtumist rääkimist.
7-aastane ja vanem
Arutage varjatud või vastuolulisi tundeid: miks inimene naeratab, kuigi on närvis, või miks pettumus võib väljenduda vihasena. Vanem laps saab võrrelda vaatenurki, kirjutada tegelase sisekõne või mõelda samale olukorrale kolm võimalikku lahendust.
7Kui laps ei taha rääkida
Ära muuda tunnetest rääkimist ülekuulamiseks. Kui laps vastab „ei tea”, paku oletus või kaks ja jäta talle võimalus parandada: „Kas see oli pigem pettumus või mure? Või hoopis midagi muud?” Mõnikord on kergem valida kaart, joonistada värv, näidata käega tunde suurust või rääkida mänguasja kaudu. Vaikimine võib tähendada, et laps vajab aega.
Tugeva tunde ajal vähenda küsimusi. Kui laps on endast väljas, ei ole pikk arutelu ega õpetlik mäng tavaliselt jõukohane. Aita esmalt turvalisus ja kehaline rahunemine taastada; rääkige juhtunust hiljem. Sarnane põhimõte kehtib ka ekraanipiiride puhul, millest saad lugeda artiklist „Mida teha, kui laps tahab pidevalt telefoni? 8 rahulikku lahendust”.
Mänguline harjutamine ei ole teraapia ega diagnoos. Kui lapse ärevus, viha, kurbus või käitumine on väga tugev, kestab pikalt, segab und, õppimist või suhteid või laps räägib enda kahjustamisest, otsi abi perearstilt või lapse vaimse tervise spetsialistilt.
Soovitatud vahendid emotsioonide õppimiseks
Vali vahend lapse vanuse ja keeleoskuse järgi. Tunnete kaardid annavad konkreetse pildi, raamat loob olukorra üle arutamiseks ning erinevate näoilmetega karupusle sobib rollimänguks. Toode ei tee vestlust täiskasvanu eest ära, kuid annab ühise fookuse ja muudab alustamise lihtsamaks.
Kokkuvõte
Emotsioonide õppimise mängud toimivad kõige paremini väikeste ja korduvate hetkedena. Üks näoilme, üks lugu või üks rollimäng korraga on lapsele kasulikum kui pikk vestlus kümnete tunnetega. Täiskasvanu ülesanne ei ole anda kiiresti õiget vastust, vaid aidata lapsel märgata, nimetada ja valida ohutu järgmine samm.
Kasuta tunnetest rääkimiseks lugusid, kaarte, peeglit, liikumist ja mängutegelasi. Kohanda valikute arvu lapse vanusele, jäta ruumi erinevatele tõlgendustele ning ära suru last isiklikku kogemust jagama. Nii saab laps emotsioonisõnu harjutada ajal, mil tema mõtlemine on avatud — ja hiljem on neid lihtsam päris olukorras kasutada.
Kui soovid leida lapse vanusele sobivaid ekraanivabu õppevahendeid, vaata Keerduse õppevahendite valikut. Keerdus aitab valida vahendeid, millega õppimine toimub päris tegevuse ja ühise mängu kaudu.
