Kas arendav mänguasi tegelikult arendab last? Uuringud ja 7 küsimust

Arendav mänguasi: mida see sõna tegelikult lubab?

Arendav mänguasi võib tähendada väga erinevaid asju. Ühel karbil räägitakse värvidest, teisel loogikast, kolmandal keskendumisest. Enne nende lubaduste võrdlemist tasub küsida: mida laps selle vahendiga päriselt teeb ja millist muutust me ootame? Sõna „arendav“ üksi ei kirjelda ülesannet, vajalikku tuge ega seda, kuidas tulemust hinnati.

Näiteks saab samade klotsidega ehitada torni, sorteerida värve, jäljendada mustrit või jutustada loomade kodust. Need on erinevad tegevused. Kui laps seab tükid kõrguse järgi, tegeleb ta võrdlemisega. Kui ta järgib etteantud mudelit, peab ta arvestama mudeli osade ja paigutusega. Kui ta selgitab oma ehitist kaaslasele, on mängus ka suhtlemine.

Sellest ei järeldu, et klotsikomplekt parandab automaatselt kõiki nimetatud oskusi. Täpsem kirjeldus oleks: vahend võimaldab korraldada teatud tüüpi tegevusi. Kas laps neid ka teeb, millise abiga ja kui sageli, tuleb vaadata eraldi.

Siinse artikli küsimus ongi, kuidas eristada mänguasja pakutavat võimalust tõendatud tulemusest. See aitab nii lapsevanemal kui ka õpetajal hinnata tuttavat vahendit ja otsustada, milliseid tegevusi sellega proovida. Kõik allpool toodud kodused mängunäited on praktilised ideed, mitte uuringutes kontrollitud arendusprogrammid.

Kolm eri asja: tegevus, harjutatud oskus ja üldine areng

Kujutleme last, kes paneb kujundid järjest kiiremini õigesse avasse. Esimene tähelepanek on lihtne: laps lahendab selle konkreetse ülesande nüüd teisiti kui esimesel korral. Ta võib olla õppinud kujundeid märkama, kuid võib ka mäletada, kuhu iga tükk käib. Sama tulemuseni võib jõuda mitmel viisil.

Teine küsimus puudutab sarnast ülesannet. Kas laps leiab sobiva koha ka teise kujuga karbil või uute tükkidega? See aitaks näha, kui palju oskus ulatub tuttavast olukorrast kaugemale. Kolmas küsimus on veel laiem: kas muutus aitab näiteks kooliülesannetes, igapäevases probleemilahenduses või mõne teise oskuse juures?

Neid tasandeid ei tasu kokku sulatada. Kodus saab märgata, et laps proovib uusi lahendusi või vajab vähem abi. Selline tähelepanek on kasulik, kuid see pole veel kontrollitud tõend üldise võime paranemisest. Võrdlusrühma puudumisel ei saa ka kindlalt eristada mängu mõju lapse tavapärasest kasvamisest ja muudest kogemustest.

Kui tootetutvustuses öeldakse „arendab mälu“, võiks järgmine küsimus olla: millist mälu, millise ülesandega ja kuidas seda uuriti? Aus vastus võib olla ka „selles mängus tuleb meenutada piltide asukohta“. See kirjeldab tegevust selgelt, ilma et teeks ühe mängu kohta liiga suuri järeldusi.

Suurbritannia teadlaste ülevaade: kas juhendamine muudab tulemust?

Cambridge’i teadlaste juhitud Skene ja kolleegide 2022. aasta süstemaatiline ülevaade käsitles juhendatud mängu. Ülevaates oli 39 uuringut; 17 uuringu tulemused ühendati metaanalüüsis, kokku 3893 last. Laste vanused jäid ligikaudu ühe ja kaheksa aasta vahele. [1]

Praktilise mõtteharjutusena võib võtta ehitusmängu. Täiskasvanu seab ülesandeks teha tee, mille alt mahub auto läbi, kuid laps valib lahenduse. Küsimus „Kuidas saaksid kontrollida, kas ava on piisavalt lai?“ jätab katsetamise lapsele. Valmis ehitise ette tegemine oleks juba teistsugune tegevus. Neid variante saab kodus proovida, kuid ülevaate tulemust ei saa sellisele üksikule mängukorrale automaatselt üle kanda.

Kui mänguasi räägib, kas täiskasvanu räägib vähem?

Anna Sosa 2016. aasta USA uuringus osales 26 lapsevanema ja 10–16-kuuse lapse paari. Kodustes 15-minutilistes mängudes kasutati elektroonilisi mänguasju, tavapäraseid mänguasju ja raamatuid. Mõõdeti mänguaegset kõnet ning suhtluse vaheldumist. [2]

Esemed matemaatika õppimisel: kas käega liigutamisest piisab?

Carbonneau, Marley ja Selig ühendasid 2013. aastal 55 uuringu tulemused. Kokku hõlmasid need 7237 õppijat lasteaiast kõrgkoolini. Võrreldi matemaatika õpetamist füüsiliste vahenditega ja üksnes abstraktsete matemaatiliste sümbolite abil. [3]

Koduse näitena võib laps jagada kuus suurt mängutükki kahe mängulooma vahel. Täiskasvanu saab küsida, kuidas kontrollida, kas mõlemal on võrdselt. Hiljem võib sama olukorra läbi mängida teistsuguste esemetega või joonistada. See on võimalik viis teha nähtavaks seos tegevuse ja küsimuse vahel.

Kui laps hoopis ehitab loomadele aiad, ei ole ta ülesannet tingimata valesti teinud: tema mängu eesmärk on teine. Täiskasvanu peab otsustama, kas praegu on ühine arvutamismäng või lapse enda ehitusidee. Selge eesmärk aitab vältida olukorda, kus vahendile omistatakse tulemus, mida tegevuses üldse ei harjutatud.

Rohkem mänguasju ei tähenda selles katses pikemat süvenemist

Dauch ja kolleegid uurisid 2018. aastal 36 väikelapse mängu kahe korraldusega: korraga oli mänguruumis kas neli või kuusteist mänguasja. Võrreldi mängu kestust ja seda, kuidas laps vahendeid kasutas. [4]

Kui lapse mängualal on korraga palju eri tegevusi, võib üks praktiline katsetus olla osa neist ajutiselt mujale tõsta. Lapsele saab öelda, et vahendid jäävad alles ja neid saab hiljem vahetada. See ei pea tähendama lemmikute äravõtmist ega ranget kodureeglit.

Vaata, kuidas korraldus teie lapsele sobib. Mõni mäng vajab mitut liiki esemeid: loomad, klotsid ja kangas võivad moodustada ühe terviku. Siis pole kasulik lugeda iga eset eraldi segajaks. Küsimus on selles, kas laps saab oma mängu jätkata ja vajalikud vahendid leida. Katsetuse põhjal saab kohandada mänguruumi, kuid lapse võimeid sellest hinnata ei saa.

Mida need uuringud tõendavad ja mida ei tõenda?

Uuringuid kõrvutades tuleb vaadata nende mõõdikuid. Vanema sõnade arv, matemaatikaülesande tulemus ja ühe mänguasjaga tegelemise kestus ei ole omavahel vahetatavad arengunäitajad. Ühe uuringu arvu ei saa panna teise kõrvale ning kuulutada selle põhjal välja kõige arendavamat mänguasjaliiki.

Tabel aitab lugeda ka uusi väiteid. Kui reklaamis räägitakse „uuringutega tõestatud arengust“, võiks küsida algallikat ja uuritud tegevuse kirjeldust. Kas uuritav mäng sarnanes sellele, mida teie laps hakkaks tegema? Kas mõõdeti kohe pärast harjutamist või ka hiljem? Kas osalejad olid samas vanuses?

USA lastearstide ühenduse 2019. aasta kliiniline ülevaade rõhutab mänguvahendite valikul lapse ja hooldaja ühiseid tegevusi ning eakohasust. Hea mänguasi ei pea olema kallis ega moekas. See on teaduskirjandust koondav juhis, mitte kõigi müüdavate mänguasjade võrdluskatse. [5]

Alusta sellest, mida laps saab ise teha

Võta üks juba olemasolev vahend ja kirjelda selle kasutamist tegusõnadega: laps keerab, ühendab, sobitab, asetab, valib, meenutab, jutustab või leppib kaaslasega kokku. Nii saab üldisest sõnast „arendav“ konkreetne tegevus. Kui ainus kirjeldus on „laps vaatab, mida mänguasi teeb“, tasub mõelda, kas tema enda tegevusele võiks rohkem ruumi jääda.

See pole üleskutse kogu mängu mõõtma hakata. Praktiline eesmärk on näha, kas laps saab vahendit kasutada oma mõtte järgi. Näiteks võib rada ehitav laps vaadata, kus auto kinni jääb, muuta raja laiust ja uuesti proovida. Täiskasvanu saab tema valikuid jälgida ilma iga sammu kommenteerimata.

Kui laps ei tea, kust alustada, võib näidata ühte ühendust või pakkuda kaks võimalikku algust. Kui mäng juba käib, pole alati vaja uut ülesannet lisada. Täiskasvanu sekkumine võiks lahendada konkreetse takistuse, mitte lihtsalt tõestada, et mäng on õpetlik.

Sama tähelepanek aitab vahendeid võrrelda. Küsi, kas lapsel on võimalus oma lahendust muuta, kas tegevuse tulemus on talle arusaadav ja kas vahendit saab kasutada rohkem kui ühes olukorras. Need on vaatlemise küsimused. Vastuste põhjal saab otsustada, milline mäng sobib praeguseks hetkeks; neist ei moodustu teaduslikku arenguskoori.

Jõukohasus: kas takistus on mõttes või vahendi käsitsemises?

Laps võib mõista, kuhu tükk sobib, kuid tal ei õnnestu seda paika vajutada. Teine laps võib detaile kergesti ühendada, kuid ei saa aru pildijuhendist. Mõlemad võivad mängu pooleli jätta, kuigi nende ees on erinev takistus. Pelgalt vanusenumbri või mängu lõpetamise järgi pole võimalik seda vahet näha.

Proovi kõigepealt muuta ühte asja. Kui ühendus on raske, vali suuremad detailid või hoia alust paigal. Kui valikuid on liiga palju, pane nähtavale väiksem osa. Kui juhend on keeruline, näita ainult esimest sammu ja lase lapsel jätkata. Nii saab vaadata, milline abi teeb tegevuse kasutatavaks.

Mängu lihtsustamine ei tähenda, et laps peab saama kõigega kohe hakkama. Võib jääda mõni küsimus, mille üle ta ise mõtleb. Oluline on eristada sisulist proovimist olukorrast, kus tööriist, istumisasend või reegli sõnastus takistab üldse osalemist.

Lapse väsimus ja päevane olukord võivad samuti mõjutada seda, mida ta teha tahab. Kui täna ei sobi pusle, ei pea sellest tegema järeldust pusle väärtuse ega lapse püsivuse kohta. Tegevuse võib lõpetada, jätta poolelioleva töö alles või pakkuda võimalust hiljem tagasi tulla. Kodune mäng ei vaja iga kord edukat lõpptulemust.

Kuidas olla mängus abiks ilma pidevalt küsitlemata?

Üks võimalik vestlus algab sellest, mida laps juba teeb. „Sa panid kõige laiema klotsi alla“ kirjeldab nähtavat tegevust. „Mis juhtub, kui paned selle üles?“ pakub katsetuse. „Mis värvi see on? Aga see?“ muudab olukorra küsimuste jadaks. Viimane võib olla mõne mängu osa, kuid pole ainus viis lapsega koos tegutseda.

Jäta lapsele aega vastata ka käe, pilgu või tegevusega. Kui ta proovib detaili teise kohta, võib see olla vastus sinu küsimusele. Kõike ei ole vaja kohe sõnadesse panna ega parandada. Võid oodata, vaadata tulemust ja alles siis küsida, kas ta tahab oma lahendust selgitada.

Kui laps kutsub sind mängu, saab osaleda ka kaaslasena. Loomamängus võid võtta ühe tegelase ja küsida, kus ta magab. Ehitusmängus võid tuua vajaliku tüki. Nii ei pea ühine aeg muutuma tunniks, kus üks alati kontrollib ja teine alati vastab.

Need on suhtlemisideed, mitte keeleteraapia juhend. Kui perel on lapse suhtlemise kohta mure, tasub küsida nõu tema arengut tundvalt spetsialistilt. Sobiv tugi võib hõlmata eri suhtlusviise ja kohandusi. Mänguasja ostmine üksi ei lahenda küsimust, miks lapsel on keeruline oma soove väljendada või vestluses osaleda.

Kolm kodust näidet: sama vahend, erinev mäng

Klotsid ja üks küsimus

Laps tahab ehitada parkla. Täiskasvanu võib anda ette valmis mudeli, lasta lapsel vabalt ehitada või pakkuda küsimust: kuidas mahuks sisse kaks autot? Enne alustamist tasub kokku leppida, millist varianti te mängite. Lapse enda parklasse ei pea ootamatult lisanduma kontrollülesanne.

Kui proovite kahe auto küsimust, lase lapsel autosid ehitise juures katsetada. Ära muuda korraga parkla laiust, kõrgust ja sissepääsu. Üks nähtav probleem annab võimaluse võrrelda lahendusi. Mängu lõpus võib laps näidata, mida ta muutis; seletust pole vaja välja nõuda.

Pildikaardid ja oma lugu

Kolmest pildist saab teha loo, otsida ühise tunnuse või meenutada nende järjekorda. Vali korraga üks mängureegel. Kui eesmärk on jutustamine, ei pea iga fantaasiadetail olema „õige“. Kui eesmärk on järjestuse meenutamine, tee reegel enne selgeks ja kasuta lapsele sobivat piltide hulka.

Pusle ja väike vihje

Kui laps on peatunud, võid küsida, kas ta tahab vihjet. Vihje võib olla sobiva pildiosa näitamine või kahe tüki kõrvuti asetamine. Seejärel jääb paigutamine talle. Kui laps eelistab ise proovida, võib täiskasvanu oodata. Näite mõte on abi ulatust valida, mitte panna pusletamisele kohustuslikku õpetamiskorda.

Vaatle nädal aega kasutamist, mitte „arengupunkte“

Kui mõni vahend seisab riiulis, võib enne uue hankimist teha väikese kasutusvaatluse. Vali nädalaks üks tuttav tegevus ja paku seda paaril sobival hetkel. Pane soovi korral kirja, mida laps valis, millal ta abi küsis ja mis takistus tekkis. Minutite arvestamine pole vajalik, kui see muudab mängu pingeliseks.

Esimesel korral vaata olemasolevat korraldust. Järgmisel muuda üht tingimust: näiteks vähem detaile laual, lihtsam algus või kaaslase osalemine. Kui muudad korraga kõike, on raske aru saada, mis tegevuse mugavamaks tegi. Hoia lapse õigus keelduda alles.

Vaatluse küsimused võiksid olla praktilised. Kas vajalikud tükid olid leitavad? Kas laps sai ise alustada? Kas ta tahtis sama mängu uuesti? Kas täiskasvanu abi puudutas reeglit, käelist tegevust või ideed? Sellised märkmed võivad aidata kodust mänguala korraldada.

See ei ole katse, millega tõestada vahendi mõju arengule. Lapse huvi võib muutuda ja nädalasse mahuvad erinevad päevad. Samuti ei tähenda pikem mäng automaatselt paremat õppimist. Vaatluse tulemus võib olla väga argine: vahend vajab teist hoiukohta, vähem osi korraga või kaaslast. Ka see on kasulik teadmine ja võib uue ostu vajaduse hoopis ära võtta.

Mida arvestada lasteaias ja ühises mängus?

Rühmas ei piisa sellest, et üks laps saab vahendiga hästi hakkama. Tuleb vaadata, mitu last saab korraga osaleda, kuidas jagatakse detaile ja kas mängu alustamine nõuab õpetaja pidevat abi. Sama komplekti kasutamine kahekesi võib tekitada hoopis teise olukorra kui selle kasutamine üksi.

Näiteks saab ühises ehituses kokku leppida, et üks laps otsib osi ja teine ühendab, kuid rolle võiks vahetada. Kui üks teeb kõik ja teine ainult vaatab, ei kirjelda valmis ehitis mõlema tegevust. Õpetaja saab jälgida osalemist, mitte ainult lõpptulemust.

Ülesande võiks sõnastada nii, et selle lahendamise viise on mitu: ehitage tegelasele koht, kuhu ta sisse mahub. Kõik lapsed ei pea tegema ühesugust maja. Kui eesmärk on kindla kujundi tundmine või reegli järgimine, peab see eesmärk aga olema õpetajale selge; avatud ehitusmäng ja kujundiõpe pole sama tegevus.

Vahendi praktiline sobivus hõlmab ka puhastamist, hoiustamist ja kaduma läinud osade asendamist. Need ei tõenda arendavat mõju, kuid mõjutavad kasutamist. Rühma jaoks väärtuslik valik võib olla see, mille abil saab korraldada arusaadava ja kaasava tegevuse. Kodu või teise rühma kogemust ei pea selleks üks ühele üle võtma.

Vanus, erivajadused ja materjal: sobivus tuleb eraldi läbi mõelda

Pakendil olev vanus ei kirjelda üksikasjalikult lapse huve, käelist tegutsemist või suhtlemist. Samas tuleb ohutusjuhiseid ja vanusehoiatusi järgida. Kui tegevust lihtsustatakse, ei muutu väikesed osad sellest nooremale lapsele ohutuks. Kodused näited tuleb korraldada lapsele sobivate vahenditega.

Kohandamine võib tähendada suuremat detaili, paremini eristuvat pilti, stabiilset alust või väiksemat valikute hulka. Ühe lapse jaoks on abiks vaiksem vahend, teise jaoks selgem tagasiside. Vaata konkreetset takistust, selle asemel et otsida üht mänguasja, mis peaks sobima kõigile sama diagnoosi või vanusega lastele.

Kui tegevus on osa teraapiast või lapse individuaalsest toest, võiks eesmärgi ja vahendi valiku läbi arutada vastava spetsialistiga. Siinne artikkel ei määra ravivahendeid ega teraapiaprogrammi. Lapsele meeldiv tegevus võib olla väärtuslik ka siis, kui selle kohta ei esitata ravivat või üldist arengut parandavat lubadust.

Samuti ei määra õppimisvõimalust üksnes materjal. Puit, plast, kangas ja papp võivad kõik olla eri tegevustes kasutatavad. Vaata, mida vahend võimaldab teha, kuidas see lapse käes toimib ja kas see sobib kavandatud olukorda. Materjali meeldivus, vastupidavus ja hooldus on eraldi valikuküsimused; neid ei tasu segada tõendiga lapse kognitiivse arengu kohta.

7 küsimust enne, kui nimetad mänguasja arendavaks

1. Mida laps selle vahendiga teeb? Kirjelda tegevust: ühendab, võrdleb, jutustab või meenutab. Üldine omadussõna ei anna veel pilti kasutamisest.
2. Millist oskust tegevus harjutab? Hoia vastus konkreetne. Piltide asukoha meenutamine on täpsem kui „teeb aju tugevamaks“.
3. Kas laps saab ise otsustada ja proovida? Vaata, kus on tema valik ning millal on täiskasvanu abi vajalik.
4. Kas raskust saab kohandada? Mõtle nii ülesandele kui ka detailide käsitsemisele. Need võivad vajada erinevat tuge.
5. Millist tulemust uuringus mõõdeti? Kontrolli vanuserühma, tegevust, võrdlust ja mõõtmise aega, kui väite juurde on lisatud teadusviide.
6. Kas olemasolev vahend võimaldab sama tegevust? Mõnikord saab uut ideed proovida koduse komplektiga. Õppimisvõimalus ei eelda alati uut ostu.
7. Kas laps tahab seda kasutada? Täiskasvanu kavatsus ja lapse mäng ei pruugi kattuda. Lapse huvi on kasutamise küsimus, mitte tema arengutaseme test.

Arendav mänguasi võib pakkuda häid võimalusi harjutada ja koos tegutseda. Kõige usaldusväärsem kirjeldus ütleb, kellele tegevus sobib, mida sellega tehakse ja millist tuge võib vaja minna. Suur lubadus üldisest arenguhüppest vajaks aga palju tugevamat tõendit kui tuttava mängu järjest kiirem lahendamine.

Praktilisi mängimise põhimõtteid leiad ka artiklist „Kuidas õpetada last mängides?“. Digikeskkonna ja päeva teiste tegevuste seost käsitleb „Ekraaniaeg ja tähelepanu“.